``Taeval ei ole soosikuid``
Erich Maria Remarque
(1961)
(1961)
Kes oli Erich Maria Remarque?
 |
| (Pildil on Remarque oma lemmiku koera Billiyga) |
Ta sündis raamatuköitja pojana ja ta ema suri varakult. Ta ema nimi oli Anna Maria Remark ja ema austseks lasi ta panna endale lisanime Maria. Kuna tal olid prantslastest esivanemad, siis ta muutis enda perekonna nime kirjastiili, mis oli alguses Remark. Sõbrad kutsusid teda Buniks. Ta oli keerulisest perekonnast - ta isa ei olnud kunagi rahul temaga, tal oli vend, kes suri varakult ja Erich oli vanemate jaoks surnud venna asendus, peagi suri ta õde Erna.
Ta alustas kirjutamist kuueteistkümneaastaselt ja oli pigem vaesemast perest. Ta õppis ise klaverit mängima ja raha teenimiseks andis ta ka teistele tunde. Koolis oli ta silmapaistvalt tubli õpilane. Pärast põhikooli õppis ta õpetajaks.
Ta oli vaevu täiskasvanuks saanud, kui ta pidi minema sõduriks esimeses maailmasõjas. Ta sõdis samas rindelõigus Adolf Hitleriga, aga südames ta oli liberaal. Ta sai haavata Somme´i lahingus ja ta lahkus armeest, loobudes kõikidest ordenitest ja aumärkidest.
Armeest lahkumisega näitas ta juba enda väärtusi, sest temast oleks võinud ju saada hea sõdur ja lahkumisel olid omad tagajärjed.
Ta kuulsus oli nagu Ameerika mäed. Ükski kirjastus ei tahtnud avaldada ta raamatut "Läänerindel muutuseta". Kui ta leidis kirjastaja ja raamatu avaldas, siis lugesid ta raamatut 3,5 miljonit inimest vähem kui 18 kuuga. 1933. aastal Remarque´i raamatud Saksamaal keelati ja neid põletati, sest need olid väga vastuvõetamatud natsionaalsotsialistidele.
Esimene abielu oli näitlejannaga Ilse Jutta Zambonaga, kellega nad lahutasid. Kuna naine oli tuberkoloosihaige ja tal oli vaja Šveitsi elamisloa pikendust, siis ta abiellusid uuesti ja peagi lahutasid jälle. Selline tegu näitas ta hoolivust ja inimlikkust.
1931. aastal lahkus ta Saksamaalt. Ta ostis omale villa Šveitsi Porto Rocosse ning elas seal ja Prantsusmaal Oma villas Porto Roncos Lago Maggiore ääres varjas Remarque saksa pagulasi. Ta jätkas kirjutamist, reisis palju, eriti sageli Prantsusmaale.
Paar aastat hiljem võeti tema saksa kodakondsus. Aastal 1939 kolis ta USA-sse, kus ta sai läbi paljude kuulsustega. Ta oli filmistaar, aga see elu peagi tüütas teda ja ta kolis New Yorki.
Ta kolis Šveitsi ja abiellus filminäitleja Paulette Goddardiga, ja 1967. aastal autasustas Saksamaa valitsus kirjanikku Liitvabariigi Suure teeneteristiga. Ta tervis hakkas halvenema ja peagi suri ta
pärast kuuendat insulti.
Video Remarque eluloost:
Kokkuvõte raamatust:
Võidusõitja Clerfayt läheb külla Šveitsi sanatooriumis tuberkoloosihaigele Hollmannile. Seal kohtub ta tuberkuloosi põdeva 24-aastase Lillianiga, kes on juba neli aastat sanatooriumis elanud ja igatseb vabadust. Kuigi esialgu teevad nad ainult nalja, et ehk tuleb neiu mehega kaasa, selgub peagi, et Lillian on oma otsuse juba teinud ja ta lähebki temaga kaasa. Ta on üle elanud sõjaaegse nälja ja redutamise ning sattunud sealt otse mugavasse vangimajja, milleks ta sanatooriumi peab. Nüüd otsustab Lillian, et vaikselt haigusele alla andmise asemel võiks ta sama hästi Pariisi sõita ning elada nii kaua, kui võimalik tõelist elu ja kogeda asju, mida ta muidu kunagi tunda ei saaks.
Clerfayt ja Lillian sõidavadki Pariisi ning peagi nad armuvad. Nad mõlemad soovivad vaid elu nautida. Clerfay´i võidusõitjakarjäär on raske ja elu käib ühest eluohtlikust sõidust järgmiseni, aga ta tunneb ennast kõige elusamalt, kui surm on lähedal. Clerfayt ja Lillian veedavad päevi uhkete toitude, veini ja mööda Euroopat reisimisega, teadmata mida homne toob.
Minu hinnang raamatule:
See on kõikidest mu loetud raamatutest lemmik. Mulle meeldib see ajastu, kuna raamat on kirjutatud, Remarque elulugu on äärmiselt huvitav ja see, kuidas ta sidus ennast raamatuga. Ma soovitan igal inimesel enne Remarque loomingute lugemist tutvuda ta elulooga, sest see andis raamatule nii palju juurde. Remarquele meeldisid endale väga autod ja talle meeldis väga Pariisis käia, ta oli enda käitumise poolest nagu Clerfay.
Iga kord, kui Clerfay ja Lillian mõnest pisikesest asjast rõõmu tundsid, näiteks puhast õhku hingates ja loodust vaadates, kandus see mulle kui lugejale üle ja järgmine kord õue minnes panin ma selliseid asju rohkem tähele.
Raamat näitas ka, et elu on ettearvamatu ja me peame elu väärtustama. Ma arvan, et kõik ootasid raamatut lugedes, et Lillian, kes oli väga ettevaatlik ja otsustas nüüd nii tervisega riskida, sureb enne. Clerfay mängis pidevalt eluga ja ta võttis sellest viimast. Selline käitumine sai talle saatuslikuks.
Kasutatud allikad:
Ta alustas kirjutamist kuueteistkümneaastaselt ja oli pigem vaesemast perest. Ta õppis ise klaverit mängima ja raha teenimiseks andis ta ka teistele tunde. Koolis oli ta silmapaistvalt tubli õpilane. Pärast põhikooli õppis ta õpetajaks.
Ta oli vaevu täiskasvanuks saanud, kui ta pidi minema sõduriks esimeses maailmasõjas. Ta sõdis samas rindelõigus Adolf Hitleriga, aga südames ta oli liberaal. Ta sai haavata Somme´i lahingus ja ta lahkus armeest, loobudes kõikidest ordenitest ja aumärkidest.
Armeest lahkumisega näitas ta juba enda väärtusi, sest temast oleks võinud ju saada hea sõdur ja lahkumisel olid omad tagajärjed.
Ta kuulsus oli nagu Ameerika mäed. Ükski kirjastus ei tahtnud avaldada ta raamatut "Läänerindel muutuseta". Kui ta leidis kirjastaja ja raamatu avaldas, siis lugesid ta raamatut 3,5 miljonit inimest vähem kui 18 kuuga. 1933. aastal Remarque´i raamatud Saksamaal keelati ja neid põletati, sest need olid väga vastuvõetamatud natsionaalsotsialistidele.
Esimene abielu oli näitlejannaga Ilse Jutta Zambonaga, kellega nad lahutasid. Kuna naine oli tuberkoloosihaige ja tal oli vaja Šveitsi elamisloa pikendust, siis ta abiellusid uuesti ja peagi lahutasid jälle. Selline tegu näitas ta hoolivust ja inimlikkust.
1931. aastal lahkus ta Saksamaalt. Ta ostis omale villa Šveitsi Porto Rocosse ning elas seal ja Prantsusmaal Oma villas Porto Roncos Lago Maggiore ääres varjas Remarque saksa pagulasi. Ta jätkas kirjutamist, reisis palju, eriti sageli Prantsusmaale.
Enne ja pärast aastaid Hollywoodis oli tal tuline afäär Marlene Dietrichiga. Sellest elust kirjutas ta raamatu ``Triumfikaar``, mis oli jällegi väga edukas. Ta elas üle ka teise maailmasõja.
Ta kolis Šveitsi ja abiellus filminäitleja Paulette Goddardiga, ja 1967. aastal autasustas Saksamaa valitsus kirjanikku Liitvabariigi Suure teeneteristiga. Ta tervis hakkas halvenema ja peagi suri ta Võidusõitja Clerfayt läheb külla Šveitsi sanatooriumis tuberkoloosihaigele Hollmannile. Seal kohtub ta tuberkuloosi põdeva 24-aastase Lillianiga, kes on juba neli aastat sanatooriumis elanud ja igatseb vabadust. Kuigi esialgu teevad nad ainult nalja, et ehk tuleb neiu mehega kaasa, selgub peagi, et Lillian on oma otsuse juba teinud ja ta lähebki temaga kaasa. Ta on üle elanud sõjaaegse nälja ja redutamise ning sattunud sealt otse mugavasse vangimajja, milleks ta sanatooriumi peab. Nüüd otsustab Lillian, et vaikselt haigusele alla andmise asemel võiks ta sama hästi Pariisi sõita ning elada nii kaua, kui võimalik tõelist elu ja kogeda asju, mida ta muidu kunagi tunda ei saaks.Clerfayt ja Lillian sõidavadki Pariisi ning peagi nad armuvad. Nad mõlemad soovivad vaid elu nautida. Clerfay´i võidusõitjakarjäär on raske ja elu käib ühest eluohtlikust sõidust järgmiseni, aga ta tunneb ennast kõige elusamalt, kui surm on lähedal. Clerfayt ja Lillian veedavad päevi uhkete toitude, veini ja mööda Euroopat reisimisega, teadmata mida homne toob.
Minu hinnang raamatule:
See on kõikidest mu loetud raamatutest lemmik. Mulle meeldib see ajastu, kuna raamat on kirjutatud, Remarque elulugu on äärmiselt huvitav ja see, kuidas ta sidus ennast raamatuga. Ma soovitan igal inimesel enne Remarque loomingute lugemist tutvuda ta elulooga, sest see andis raamatule nii palju juurde. Remarquele meeldisid endale väga autod ja talle meeldis väga Pariisis käia, ta oli enda käitumise poolest nagu Clerfay.
Iga kord, kui Clerfay ja Lillian mõnest pisikesest asjast rõõmu tundsid, näiteks puhast õhku hingates ja loodust vaadates, kandus see mulle kui lugejale üle ja järgmine kord õue minnes panin ma selliseid asju rohkem tähele.
Raamat näitas ka, et elu on ettearvamatu ja me peame elu väärtustama. Ma arvan, et kõik ootasid raamatut lugedes, et Lillian, kes oli väga ettevaatlik ja otsustas nüüd nii tervisega riskida, sureb enne. Clerfay mängis pidevalt eluga ja ta võttis sellest viimast. Selline käitumine sai talle saatuslikuks.
Kasutatud allikad:
- Raamat ``Taeval ei ole soosikuid``
- http://erichpaulremark.weebly.com/elulugu.html
- Google pildid
Kommentaarid
Postita kommentaar